III maailmasõda

•22. mai, 2010 • 2 kommentaari

Kuu on juba täis. Kiusatus oleks kontole koguda rohkemgi, aga asju teha lihtsalt nende tegemise pärast pole kunagi mõttekas tundunud. Aeg on loetud ning kui asjade tegemise eest piisavat autasu pole, kuuluvad nad ignoreerimisele(nagu minagi, aga selleni jõuan paari lause pärast, järgmises lõigus). See asi siin ON jäänud unarusse – nii oli juba eos ka määratud ja alati teada.
Asi on selles, et pole öelda midagi. Vale. OLEKS öelda, aga mitte midagi sulle, selle lugejale. Konkreetsed inimesed on küll fikseeritud ja korduvalt ka proovile pandud, aga dialoogil on kaks osapoolt(Nüüd jõudsin). Üksi ei ole enam dialoog. Tabav oleks siia kirjutada võrdlust üksi-dialoogi ja kaksi-dialoogi vahel või ülilennukat sünonüümi monoloogist, aga… ei viitsi.
Mingid Väärtushinnangud ja Eneseväärikus on alarmi põhja keeranud ning miljon küsivat veateadet jätnud nende alavääristamise kohta. Kuritarvitanud ma neid olen tõesti, aga tundus vajalik. See on haletsusväärne. Esimese Tahtmise alge tekkimisel oli alarm tegelikult väga hästi kuulda, aga see sai ülekirjutatud, Tahtmisega samas võistkonnas oleva Lootuse poolt. Alarmi valjenemisel suurenes Lootus võrdeliselt ja nii ta läks. Kuni tuli mängu juhus – silmad nägid asju. Kõrvad kuulsid. Andmed käisid läbi õnneks veel vaevu vireleva Ratsionaalsuse ning see siis selekteeris ja sildistas. Mingil määral sai pilt selgeks. Teatud Väärtushinnangutest, Eneseväärikusest, aga ka Lootusest on peale pikki lahinguid järgi, vaid varemed. Niikaua kuni esimesed kaks laatsaretis jõudu koguvad, lähen joon Ratsionaalsusega paar ölli – lepin kokku, millal atentaat Tahtmisele toimub ja pean aru, kuidas Lootuse veeni mulli või tilgutisse mürki süstida.

Advertisements

for my good old buddy i spent my last dime

•14. aprill, 2010 • Lisa kommentaar

no mis… ma tean seda lugu mingi pool nädalat… juba on ära leierdunud ikka korralikult. Leierdunud ja leierdub veel edasi. Ribadeks ära. Ribadeks isegi vähe öelda, tõenäoliselt tuleb sellest jahu ikkagi, millest kastet või pannkooke mingi, vastavalt kas õhtu või hommik, meisterdada.

JAHU ma ütlen.
Võib olla seostan lihtsalt ennast selle lauluga nii hästi? Öelge, kuidas on see võimalik, et mida rohkem hakkab raha sisse tulema seda suuremaks defitsiit sellest läheb? Ja ma ei räägi siin sissetulekute/väljaminekute suurusest – Kui raha vähe(no mis ta nüüd nii vähe on) tuli juhtus kuu viimastel päevadel ikka, et pidi söömise kategooriliselt lõpetama – sai hakkama. Sain eelmine kuu 30% palgatõusu + preemia. Preemia aitas eelmine kuu ära elada, kuid nüüd… netipank näitas juba eelmise nädala lõpus(täna on teisipäev ja 14.) kolmekohalist arvu, millest kaks kohta peale koma on. Kolm eeku!?! Ja irooniliseks muudab kogu selle loo veel miinus kontoseisu ees… Ergo raha on kuradist, pahapaha ning kõik jutud a la “Money can’t buy you…” etc. on tõsi. Jahh, ma ise ka tegelikult ei usu seda – järgmine kuu hakkan korralikuks… mida iganes ka see ei tähendaks.
Dollar kuluks ära küll.
Tollel lool on paar head kaverit ka. Üks neist. Viimasele sattusin kahtlast, päevavalgustkartvat ja juhuslikku teed pidi peale(tsss, ära kellelegi räägi).

sita(meta)foor ———[OOO]

•6. aprill, 2010 • Lisa kommentaar

Mul ei ole lihtsalt mingit kirjutamissoont. Asjad ei taha välja tulla eriti. Ja pressida ka ei taha. Kuuldavasti pidi “lihas” lõdvaks minema, kui paar komapromilli, või nii, sees. Nüüd on ka see ära proovitud. Mõndasid see aitab. Minupuhul… no otsustage ise, püüan tsenseerida nii vähe, kui võimalik – st eemaldan ainult kõige hullema porno ikkagi:

Sitt. Pask.[Tüüpiline, kui alustada ei oska kusagilt siis pane inspiratsiooniks kirja paar tabavat kakasünonüümi – stimuleerib väljaheiteosakonda.] Seest olen kuldne juba kuue eest, Vähemalt kahepealte. Vennaga. Ei saa öelda, et halb oleks olla või midagi, aga hea ka pole[Ilmselgelt oleks tahtnud ropsida tegelt.]. Keegi, […], kes ei tohiks, ideaalis, minu peale kunagi solvuda(sest vaadake, ma olen lihtsalt nii ideaalne), on seda teinud. Juhtub muidugi, Shit, nagu ikka, happens – endiselt on kõik meist liigist Homo Sapiens. Homo “Sittuv” Sapiens, Kunagi, heal päeval saame kõik üle ja elame edasi. Kena. Kena…
Tegelikult tahtsin rääkida valikutest. Nende tegemisest. Viimasel ajal on tulnud paljud inimesed välja oma valikutega, mis on pasad… Miks on pasad? Sest nad pole mõelnud nende peale korralikult enne seda, kui konkreetsed valikud juba tehtud. Jobid. Miks pole mõelnud? Ei tea, tõesti ei tea. Kui ikka enamus kaasvõitlejaist langevad, mõtled isegi, et ka sinu lõpp on tulnud. Heidad pikali ja ootad rahulikult surma. Elu lõpuni – mis, muidugi, ei ole kaugel.
Aga mille krdi pärast? MUL on käed, jalad veel otsas – suudan võidelda. Veel viimase piisani, suudan. Sittagi ma suren. Teen neile selle nii raskeks, kui suudan. JA nüüd tekibki küsimus? Kust krdi kohast tekkis mu rinna peale mingi fcking lepatriinu? Keset, peaaegu, südatalve. Kahe täpiga.
See selleks – Küsimus oli tegelt selles, et kas peale korraliku võitlust olen ma õnnelikum, kui enne või mitte? (lepatriinu ei lähe ära.) Äkki tahab mind vallutada miski, mis ongi reaalselt parem, kui minu praegune elu? Äkki ma annaks alla ja võtaksin selle omaks? Nagu paljud teised. (Lepatriinu endiselt sagib ringi mu rinnal. Perv.) Ei – mina nt pole harjunud niiiii kergesti alla andma. Vabandan, võib-olla tõesti pole ma lihtsalt piisavalt teadlik oma tunnetes – ei saa aru oma sittadest valikutest alles siis, kui on juba hilja[(!) MITTE olle]. Aga allaandmine kaalub üles kõik mugavuse, mis ma saaks kui ma lihtsalt loobuks. Loobuks kõigest, võtaks vabalt, laseks lebo, oleks niisama. (Lepatriinu lihtsalt ronib püksi. Perv. Ilgelt PERV. OOT. Nüüd õnneks lendas käele.) Tõesti. Oleks lihtne loobuda. Kas on mõtet? Äkki ikkagi lihtsalt on raske? Peabki olema. Vastasel juhul näitaks see pinge puudumist, Fakti, et ma ei anna endast isegi mitte piisavalt palju, et tunda väikestki pingutust. Mõtetu. Kust läheb piir? Keegi ei tea…
Oleks veel asju rääkida, kuid […] Kurat, see pole ka normaalne. Ma pole normaalne.[…]

Nii… Olen kaua tahtnud valikutetegemisest mingit oma arvamust välja öelda. Kahjuks on minu mõtted nagu ühekordsed papist taldrikud(winny puhhiga, jess) – kui olen ühe korra asjad valjusti läbi arutanud, siis aitab need koos ketšupi ja viimase kartulisalatitükiga, mida plastikust kahvel haaramast keeldus, ainult lõkkesse visata. Ja neid asju ON juba korra arutatud – kahjuks või õnneks.
Peale seespidist kuldamist oli muidugi vaja võtta ette kõige suurem katsumus, kõige raskem ülesanne. Feilimisest pole hullu midagi, sest proovimata jätmine oleks, pea homse päeva tulekuga ekvivalentse tõenäosusega, tähendanud selle teema puudutamise täielikku ärajäämist(võib olla oleks parem olnudki).
Teine väike asi, mis meelde tuli ning ON vaja ära proklameerida siin ja just siin, sest muidu lihtsalt unub ära, oli see, et mul on krdi palju sellest kirjutatud ikka erinevatesse kohtadesse, et ma sitt kirjutaja olen. Oma kirjaoskuse auto-arvustuse pean ka kindlasti nendest hulgalistest erinevatest nurkadest kokku koguma ja avaldama. Niipalju sitametafoore ei saa lihtsalt ühe asja kohta tegelt välja mõelda, veelvähem reaalselt kasutada – ma ikkagi OLEN kõikvõimas. FTW!

bonita, que tal?

•30. märts, 2010 • Lisa kommentaar

Ei ütle midagi. See laul pani mind kolm päeva järjest harjutama kuni näpud enam ei kannatanud. JA MA TEGELT EI OSKA KITRA MÄNGIDA… saate aru? See on nagu hakata manuaali järgi kosmosesüstikut ehitama. Midagi aru ei saa. Pole kindel, kas teed õigestigi, kuid ajad järjepidevalt näpuga järge ja loodad, et kunagi tuleb ka see päev, kus saad kosmoses lõputukordseid saltosi visata. Niisiis video, pani mulle mõtte pähe kidra otsida ning pihta hakata manuaali algusest:

… ma tean: SEE EI OLE KITARR.

pip,pip,piiiii….

•4. märts, 2010 • Lisa kommentaar

I was… in love within albino
her lack of pigment seemed like fun.
[…]
then one day, it snowed real hard
and she disappeared….

by S. Lynch

Graafik, mis näitab viimaste päevade külastuste arvu päevade lõikes näeb välja nagu äsjasurnud olevuse EKG. Paar viimast hüpet ja siis stabiilne pinisev surm. Ilus. Põrgus näeme, rsk!
Ei teagi, kuidas sellesse suhtuda.
Asju korrastades sattusin peale esimesele Arvuteooria paktikumi konspektile. Tsitaate ühe tundmatu saatusekaaslase suust:

  • “Esimene lahendus on nagu… eee… luuletus”
    – “teine nagu romaan?” Autor esitles kahte uut tõestusmetoodikat matemaatikas – luuletuse- ja pildiga tõestamist. Härra praktikumijuhendaja talle selle eest punkte ei andnud, KUIGI üks, pilt nimelt, isegi puutus teemasse.
  • “Mind jäi nagu piinama see mõte, et kui sul on vaja jaotada 6 kana viite puuri siis ilma, et kusagil puuris kaks kana koos oleksid ei saa.” Seletus ühele lahenduskäigule, mille eest Autor punkte ei saanud. Seletuse eest härra praktikumijuhendaja talle punkte ei andnud.
  • “Kuna see võrdus kehtib, siis nüüd tuleb mingi arutluskäik ja ongi!” – Olles ise õnnelik ülesande lahendamise pärast. Punkte härra praktikumijuhendaja SELLE eest millegipärast ei andnud.
  • On selge, et kui inimene, üks kõik kui tugev, matemaatikaga piisavalt kaua tegeleb läheb ta segi. – Minu enda mõte praktikumi lõpus lehe servale kritseldatuna.

To be continued…

Just praegu koputati uksele…
“Öö, meil on õli otsa saanud. Saaksite äkki laenata.”
– “Öööö…õli müüakse poes. Mine osta. Ja too meile siis see pudelitäis ketšupit ja majoneesi ka, mis sa viimase kuu aja jooksul oled nahka pistnud.”
… oot, ei… ma ei öelnud seda. Ütlesin:
“Pff.. muidugi saab. Pane pärast kappi tagasi ka.”

No MINA nt ei saa lihtsalt kuri olla rumalate inimeste peale. Ükskõik, mis nad teevad – nad pole selles süüdi. Nad ei anna endale aru. Nad ei mõtle oma tegude üle järele, ega ette. Nad ei mõtle kellegi peale v.a. nemad ise. Tore eluviis, aga kui sa terved päevad üksikuna ühikatoas istud siis ilmselgelt pole see parim variant. Sattusin vestlusesse ühega neist peale pikemat üksteisest möödarääkimist. Tema:
“No saaks ma aru, kui sul oleks 30 eeku päevas toidu peale kulutada…”
– “Oot… 30 eeku päevas? 30 päeva… see teeb 900? Mul ONGI nii palju!?”
“Amh. Siis ma saan isegi probleemist aru.”
TÜRA, MIDA SA SIIS ARVASID? ET MA OLEN MINGI FCKING MILJONÄR V? KUI OLEKSINGI, KA SIIS MA EI OSTAKS SEDA PIIMA SULLE SINNA KÜLMKAPPI, MISSIIS, ET SEE 3 EEKU/PAKK MAKSAB!!!
AARGH… kuidas sa teed seda inimesele selgeks, kes arvab, et ühikatoa üürilepingus on sees, et kõik ühika nelja seina vahel on ühiskasutuseks ning kui koristad kasutab kurat seda ära ning varastab sult hinge. KÕIK SÕNAD!

Njah, lähen võtan ühe ölle…
To be continued teema jätkub järgmises postituses… või ülejärgmises… või…

aasta…

•24. veebruar, 2010 • Lisa kommentaar

Aasta sai täis sellest kui ma esimest korda oma teadliku elu jooksul pesa vahetasin. Pesa metafoor õigustab ennast selle sõna mitmes võimalikus tähenduses. Tõmbasin ühest kohast end lihtsalt seinast ning torkasin mujal jälle vooluvõrku. Mingil määral välistasin lühise korral vanas vooluvõrgus enda rivist väljamineku. Tean, et eksisteerib inimesi, kes ei pidanud lühist vanas turvalises kohas üldsegi mitte nii tõenäoliseks ja tõsiseks. Tegin õige otsuse olenemata nende arvamuse tõeväärtusest – arvaku ma seda siis puhtast nostalgiast või rumalusest. Ainult uuest on õppida. Must jääb ikka mustaks, olenemata ajast kui pikalt seda vaadata. Ja uut… seda oli palju.
Sellele mõeldes tuleb naeratus suule ning naeratuse tinginud isikute nägemine mälusopis paneb kohe ka imestama. Ei mitte sellepärast, et neid oleks raske ette kujutada, meenutada. Imestama, sest nendest olenes selle elulise ekspeditsiooni eksisteerivus. Ja ausalt, mina ei saa täpselt siiani aru, miks ka nemad seda tulusana nägid. Või noh… ma TEAN faktina, et oleksin nende asemel sama teinud, aga mina TEANGI… asju. “Juhusele tuleb anda võimalus” ütles keegi võõras kunagi ning 10 minuti pärast viskas oma mersu võtmed minu suunas. Mingis mõttes oli see täiesti normaalne teguviis nii kõrvaltegelasest autoomanikule kui ka neile kellega uut vooluvõrku aasta tagasi jagasin. Kuradi normaalne on tegelt eeldada head, oodata seda oma igast otsusest. Millegi pärast ei tehta seda NII tihti kui “kuradi normaalne”-diagnoos eeldaks.
Hea meelega tuleks, minu aastataguse aastapäeva “ime” juurde tagasi, aga tunne läks pealt ära. “Motivatsioonikriis anno 1989” polegi minu ainuke nimi – “Püsimatus anno sünd” sobib ka.
Igatahes tänan kõiki asjas osalejaid, nii neid kellega peale geograafilise pidepunkti vahetust juhtmed sassi läksid, kui ka neid, kes esimeseks väljahüppeks minu kodu-pesa piisavalt kõrgele punusid.

opppa!

•24. veebruar, 2010 • Lisa kommentaar

No ja nii ta läheb… Eranditult. Alati. Iga peldikuseinaga kuhu kritseldamist alustanud olen.
Magamise koha pealt siis nii palju, et everyman’i praktiseerima pole jõudnud hakatagi. Otsustasin tegelikult enne seda nii või teisiti teha kiire reboodi, aga olles avastanud magamise võlud ning märganud enesetunde ja taiplikuse märgatavat tõusu lükkasin päevhaaval alustamist edasi. Nii ongi jõudnud kätte meie kalli kodumaa sünnipäev või kuidas keegi nimetab…
Kurat, aga polü-magamine? Vot, kurat jah, aga vastus on ei… mitte praegu – KUIGI mõte minu 45-48 EAP’st koolis samas katlas ideega lühikestest, pika unega, päevadest, tekitab kõhedust. Tahaks, aga samas ei tahaks ka. Praegu jääb nii.
Püüan mingil määral ikka edasi postitada. Nimi, kuigi enam pideva une-uuringutega ei tegele, kaotab küll mingil määral oma tähendust, kuid üldine põhimõte jääb – seisukoht selles suhtes ju muutunud pole.
Midagi kasulikku sellest eksperimendist ikkagi oli.

Avastasin, et olen nõrk.