Microsoft CESil

•11. jaanuar, 2012 • Lisa kommentaar

Eile öösel sattusin peale CESi(Consumer Electronics Show) keynote’ile: Microsofti esitlusele oma järgmise generatsiooni toodetele. Neil on tulemas ühteist põnevamat ja kuna mõtteid tuli seda vaadates palju ja nii mõnegi panin enda jaoks kirja jagan seda ka üldsusega:

Microsoft lihtsalt PEAB praktiseerima mingit sorti diskrimineerimist, sest kõik kes laval MS’i esindamas käisid olid supermodellid või näitlejad. Viimane teeks Microsoftist lisaks ka valetaja. Kõik nägid välja nagu nad oleks tulnud pildistamiselt või pesuvõtetelt… peale Steve Ballmer’i, kes oli nagu kokat täis gorilla, nagu alati. Ainult, et … vähem karvasem. Eriti peast. Samas glory-rõngas ümber pea oli eeskujulikum, kui üleeelviimasel paavstil. Sean Connery’l on ka selline… ja Terry Bradshaw’l… nemad olid bad-assid, Steve on ka.

Windows Phone 7 voice-to-text IMEB. See sai selgeks. Fraas oli vist “Sounds great” või midagi sellist, ja millegipärast ei mõiganud telefon sellest triviaalsusestki aru saada. Bradley Cooperi Microsofti variant ütles selle peale: “Everything works perfectly.” Saalis ei olnud kedagi, kes POLEKS naernud. Ja kui te arvate, et tüüp piirdus sellega, siis arvake uuesti. Nicely done, Bradley-MS. 😉

Üliselt olen rohkem säpsi täis integratsiooni üle Windowsi PC variandiga. Kindlasti on MS sinna mõne kompveki matnud.

Teine äge märkimisväärne asi, mida on näha ka Windows 8ga, on integratsioon suhtlusportaalidega. Tundub, et MS on panustanud FB’le ja Twitter’i säilimisele suhtluse sünonüümidega, ja need otse WP’sse integreerinud. Näiteks SMS’ide saatmine käib samas aknas kus MSN’i ja facebook’i sõnumite saatmine niiet alustad suhtlemist semuga, kes istub FB’s. Ootamatult lahkub ta facebookist, et minna poodi elu järele – pole hullu, seal samas aknas läheb sinujaoks suhtlus edasi. Ei mingit app’i vahetust.

Windows 8. Seda olen juba pikalt oodanud. Ilus uus ekraanilukustusekraan(lockscreen – see osa Windowsist kuhu sa tavaliselt oma kasutaja parooli toksid), millele nüüd ka veits funktsionaalsust lisatud tuues sinna info sinu postkasti seisu ja suhtlusportaalide teated.

Muidugi startscreen – mis on tehtud tahvelarvutile omasemaks. Windows 8 ongi ühine nii PC’dele kui ka tahvlitele, mis võib olla veidi harjumatu, aga, kuna nad pole mitte midagi ära kaotanud, vaid ainult lisanud ei saa asja tuksi keerata. Niisiis, kui soovid võid vana hea windows 7 tüüpi browsimisele iga kell üle minna ja nende kahe vahel klõpsuga vahetada. Väidetavalt on nad teinud ka kõvasti performance tuuningut uuele OS’ile.

Kõige rohkem ootusärevust tekitab kahtlemata pärismaised API’d javascriptile. Uuele OP süsteemile saab seega hakata naitive appe progema suur hulk veebiarendajaid. Ma ei saa siin tõenäoliselt piisavalt rõhutada kui väga ma seda ootan, aga pikemalt sellel peatuma ei hakka, sest olen seda ka varem puudutanud.

Rakenduste vaheline integratsioon ja “metrostyle apps”. Esimene on muu seas hea viis ühe tootja rakendusi ühendada, panna nad tööle erinevate rakendustena, kuid siiski suhtlema – miks me tahame midagi sellist? Muu seas protsessori suure hulga tuumade kasutamiseks? Igatahes on see puhas viis oma rakendusele pakkuda API’t ja võimalust teistele arendajatele sinu rakendust laiendada, sellega suhelda. Teine ei ole muud kui uus üles haibitud disainifilosoofia windowsi taga. Räägitakse palju, kuid sisuliselt on lihtsalt uus mall.

Koos FB ja Twitteri integratsiooniga tuli muidugi ka Bing. It sucks IMO, eriti eesti kontestis.

Üldiselt on asja arendatud üsna ilmselgetest aspektidest. Lockscreen ootas ammu, et teda ära kasutataks. Tabletid on uued, ägedad ja popid ning PC’d on täpselt sellised 20 aastat olnud – EI pea tolmu loomingulisuselt isegi pühkima, et seda suunda arenduseks näha. Samuti igasugused nurgatagused ja lühiteed, mida on hakatud ära kasutama. Resurssi – ekraanipinda, nurgataguste esiletoomiseks võimalikke žeste ju on. Javascript koos teiste veebiarendusvahenditega on üha rohkem levinud ka kodulehtedest kompleksemate rakenduste loomiseks – ka seda ignoreerida oleks lihtsalt kangekaelsus.

PS: Kui otseeetris Steve telefoni näpiti tulid välja temajaoks kõige tähtsamad: Bill(O.B.V), Windowsi design team, SIIS ta pere JA KOHE peale seda Kim Kardashian – kes on kahtlemata nimekirja tagumistest osadest tõusnud ootamatu kiirusega. http://www.youtube.com/watch?feature=player_profilepage&v=MdIfSDwfTqA#t=97s.

Javascript igal pool

•10. jaanuar, 2012 • Lisa kommentaar

Mulle ei meeldi tegelikult nendest asjadest kirjutada, pigem tegeleks, kui räägiks.

Erinevatele seadmetele deploymine(hakkan hulgaliselt võõraid sõnu kasutama, beaware) on alati suur probleem olnud. See paraneb – probleem on enamiku igapäevarakenduste loojate jaoks rauast välja tulnud – draiverid on saadaval ning selle töö teeb OS tavaliselt ära. Platvormid, eriti nutitelefonide ja tabletite populaarsemaks muutumisel on jäänud veel takistuseks. Primitiivseks minnes on keeled ju kompileeritavad iga platvormi jaoks, aga sinu tarkvara peab oskama platvormiga suhelda, siin on aga nüanse palju. Seega peab cross-platvorm rakenduse arendamiseks oma sihti juba väga varakult teadma ning ka siis ei piisa tihti ainult reeglitest kinnipidamisest vaid tuleb nii mõnigi osa oma rakendusest arendada platvormispetsiifiliselt.

Javascript on sellessuhtes sünnist peale erinev olnud. Javascript on alati browseris elanud ja javascript ongi ainuke tee minna, lehitsejasiseseid skripte kirjutades. Virtuaalsuse veebi kolimine on veebiarendajatele ja sellega ka javascriptile põldu juurde harinud. Javascript on üks laialt levinuim, teatud ja kasutatud keel maailmas.  Aga ta on ainult browseris. No, tegelikult enam ammu mitte. NodeJS, praegune populaarseim viis JSi väljaspool lehitsejat kasutada, ei ole 2009 aastaga kindlasti mitte esimene üritus javascript oma kitsastest piiridest välja rebida ja laialt kasutusele võtta.

Lisage NodeJS’i võidukäigule veel commonJS’i loomine ja ECMAScripti(lihtsuse mõttes võib selle ja JS’i vahele tõmmata võrdusmärgi) stardardiseerimise elavnemine ning CSS3 ja HTML5 “turuletulek” ja saate hunniku päidtõstvaid visionääre.

Päid on tõusnud koguses “päriskorralik”, sest praeguseks hetkeks on oma veebilehe erinevatele platvormidele deploymise tööriistade seast juba võimalik valida(PhoneGap, Titanium), ei ole enam üks valik või pool. Need tööriistad pakendavad sinu browseri jaoks juba tuntud koodile ümber no arvake ära… browseri. Seega iga pärismaine näiteks Titaniumiga pakendatud rakendus sisaldab peale sinu koodi nüüd ka kärbeskaalset browserit, see fakt pole pealevaadates, aga triviaalne sest tüüpilised browseri tunnused, nagu backnupp ja aadressiriba on sammuti eemaldatud, on vaid mootor. Aga see lisamootor on, nagu ka pereautol, millega sind kooli sõidutati, on ka lisaKAALUKS.

Platvorm on nii hea, kui palju sellel on head tarkvara. iPhone poleks ilma appStore’ta keegi. Need poolmiljon+ rakendust lisavad väärtuse, et olla parem kui ükskõik, mis muu platvorm telefonil. Niisiis on väga tähtis, endale arendajaid meelitada, et need oleksid võimelised ja valiksid just sinu platvormi rakenduste loomiseks, kus platvormi valik üldse võimalik on. Siin pole Windows kunagi eriti hiilanud, Linux on openSource maailma… maitea, alustala pole vist palju nimetatud ning soravamate kasutajaliideste tekkimisega võtnud Windowsilt turuosa. Ka Mac OS on kõvasti arendajasõbralikum.

Niisiis on Microsoft sügaval sitas? Vista-ajastul(koos IE 7 ja 8) oleksin siin jaatavalt vastanud. Nüüd, teades, et Microsoft pakub oma pilve-keskonnas(Azure) vaikimisi ja NodeJS’i tuge ning Microsoft Windows Mobile 7 ja Windows 8’le on võimalik rakendusi kirjutada kasutades Javascripti, HTML5 ja CSS3 toob neile kindlasti miljoneid arendajaid ja innovatiivseid rakendusi kaotades lisafuzzi desktopile deploymisel JA lisakaalu nendelt rakendustelt. WIN-FCKIN-WIN situatsioon.

Veebil on viimane aeg browserist välja kolida. Veebitehnoloogia toomine töölauale on esimene samm.

nodeJS. Uuestiärkamine.

•6. jaanuar, 2012 • Lisa kommentaar

Ehk siis tundelise luule, mustamasendusejuttude ja vihaste süljepritsimiste vahele midagi asjalikumat ka. Midagi, mis mulle reaalselt meeldib.

Üleeile hommikul(4.) sattusin täiesti juhuslikult nodeJS’ile otsa. Üle pika aja. Olen seda aegade algusest kummardanud, aga minu stabiilse huvi kaotas lollus ja oskamatus minu poolt sellega midagi peale hakata. Ma ei suutnud oma pead ümber nodeJS’ile omase modellaarsuse pakendada. Fakt, et sa saad anda failide vaheliselt edasi ainult valitud objekte(export), mitte konteksti ja moodulite nõudmisel(require) üldse mitte midagi(tean, siinkohal eksisin) ahistasid tookord.

See ei tahtnud mind rahule jätta, sest tuletas meelde kõike muud ilusat ja head millega ma kokku puutusin, kui esmakordselt kohtusime. Peamiselt NoSQL, REST ja JavaScripti deployimise võimalused “pärismaiste rakendustena” – phoneGap, Accelerator.

Uurisin natuke maad ja olles M’st inspireeritud teha kiireid ja pisikesi projekte lihtsalt selleks, et õppida võtsin kätte ja teen lihtsa rakenduse, millele saab ligi lauaarvutilt ja erinevatelt mobiilsetelt seadmetelt. Kuidas täpselt – ma ei teadnud.

Aga nüüd tean.

Tuhast

•26. mai, 2011 • Lisa kommentaar

Nüüd kui asi on jälle põhjas, graafik külastajatest näitab maksimaalseks tulemuseks 1murdosaeraldaja0 ning see olen tn mina ise olnud, on aeg siia midagi pritsida. Kirjutamine paneb asju läbi mõtlema. Viimasel ajal on seda vähem juhtunud minuga ning see annab ka tunda.

Ma pole mingi maailma parim asjade “hoidja”. Ma nüüd pole kindel, aga võib olla on sellega seotud kuidagi kaotamise rakendamine oma mapi peal. Läinud, keegi ei tea kuhu, millal, miks. Mina kõigevähem. Seal vahel olid kõik minu selle aasta õppematerjalid. Tõenäoliselt tahab saatus sellega mulle meelde tuletada, et kool on kurjast ning kui üldse kuhugi kuulun siis pole see koht kindlasti nimekirja tipus. Veel oli seal hulgaliselt loometööd – kirjandite mustandeid, päevikulehekülgi, draft seinakunstile… irooniline. Saatus, tahad sa öelda siis, et ma ei kuulu üldse oma ellu?

See tuli tegelikult väga õigel ajal, mul just saigi motivatsioon kooliga tegelemiseks otsa. Mahuti, kus see(motivatsioon, mitte kool) sees oli, siiski ei kaja tühjusest, kui sellele koputada. See pole mitte sellepärast, et tas oleks veel midagi helisummutavat. See mahuti lihtsalt pole kunagi piisavalt suur olnud selle jaoks, et koputuse peale heli teha. Ei tea. Eriala on õige, aineid on nii vähe ning lihtsad, kui üldse olla saab, a ikkagi… [Ropendused]. [Veel mõned ropud sõnad]. [KÕIK võõrkeelsed ropud sõnad].

Öö on. Normaalsed inimesed lähevad nüüd magama.

JS

•10. märts, 2011 • Lisa kommentaar

Javascript on ÄGE.
http://www.adequatelygood.com/2010/3/JavaScript-Module-Pattern-In-Depth
Link õpetamaks inheritance realiseerimiseks JS’s, mis üldiselt pole triviaalne, aga sellel moel nii elegantselt tehtav. Kaunis.

Ma tänan tähelepanu eest.

refereering artiklist: “Pask ja sitt – Kumb oli enne?”

•16. veebruar, 2011 • 1 kommentaar

Sitt. Pask, sitanepask. Mõtetu artikkel oli, refereering mida lugesin, et mõtteid saada oli sitem kui sitanepask. Kõige pasam sitt oli see, et see sitane refereering sai maksimaalselt sitased punktid. Motti sellest küll ei saanud. Kas, oo kallis, Herr Õppejõud, sa üldse selle pasa refereeringu läbi lugesid? Pooled sitased laused seal ei omanud ju isegi mõtet. Ülejäänud pooltest olid enamused sita mõttega, kui üldse. Need, mis olid üldse mingigi mitteniipasase mõttega olid aga joppamisi õnnestunud tõlked.

Nüüd tundubki, et heade punktide saamiseks on mul vaja kirjutada mingi refereering, mis oleks tingimata sitt, sest vastasel korral paned sa mulle sitad punktid. Pask. Sitta asja teha ei ole aga mulle meelepärane, kui välja arvata mõned privaatsemad juhtumid. Seda teen ma siis ainult vastavale spetsiaalsele paberile, vastavate vahenditega. Paberile, millest kindlasti näpp läbi ei läheks, vahendiga, mis siin maailmas on pasatootmise toomashendrik. Juhtumisi, kui sa, oo kallis Herr Õppejõud, ei saanud aru millest ma räägin siis ütlen seda sulle: Nimelt mõtlesin ma Peldikusitastveelpuutumata paberit ja SITAAUKU.

Kas see tähendab, et targem oleks saata sulle pasane peldikupaberitükk? Sitt.

uus algus

•5. oktoober, 2010 • Lisa kommentaar

Algused pakuvad pinget. Kui keegi paluks mul enda kohta ühe lausega midagi tutvustavat öelda, ütleksin… reaalselt kindlasti midagi väga rumalat… aga ma tahaksin öelda, et mulle meeldib eksperimenteerida, uusi asju proovida ja sellega koguda emotsionaalset pagasit, sest see on aja kõrval teine asi, mis hindamatute asjade nimekirjast pähe tuleb – kogemused, kohaliku pildi täiuslikus ja see tähendabki põhimõtteliselt pidevalt uute asjade proovimist, uute väljakutsete püstitamist, uutega alustamist – uute alguste tervitamist.
“Uus” on siin ikkagi märksõna ja, seega ka, märkimist vääriv. Vana algus pole ju ikkagi algus, vaid tsükkli järjekordne samm. See aitab küll materjali kinnistada aga, olgem ausad, kulub kiiresti. Saagis kuivaks kokku – konsentratsioon oleks lõpuks nii väike, et leida midagi uut on oluliselt suurem tahtmine, kui jätkata vanaga.
Mind pandi hiljuti häbi tundma minu teadmiste puudumise üle laiast maailmast – no, et ma ei loe lehte igapäev. Ega ajalooraamatuid. Et ma ei tea sõdade kuupäevi või mis värk selle ekooliga on või kuidas elu siin või mujal maailmas 50 aastat tagasi käis. Ma ei süvene sellesse ja ma pole kunagi VÄGA täpselt mõelnud miks. Tean vaid, et otsused mingite teiste asjade kasuks on tehtud kaalutletult ning põhjendatult.
Sellised asjad aga oleks enda jaoks hea läbi mõelda. Minumeelest. Kõik on põhjendatav – isegi rumalus. Asi ei ole laiskuses seekord. Mulle meeldivad uued teadmised, kui aga tuleb kätte aeg, mil ma peaks hakkama seda kulutama ajalehe lugemisele, kus üle ühe vähemalt on uudis, mille ma võiksin homme unustada, ilma et midagigi minu tulevase elu jooksul muutuks, on sein ees. Saast. Ajalugu ei jookse eest, kui tuleb aeg, mil mul pole võimalust olla tandril, käia ringi, näha asju, teha asju, mängida maailmaga, võtan sellegi ette ja uurin ühtteist.
Nüüd aga lähen proovin midagi uut.

III maailmasõda

•22. mai, 2010 • 2 kommentaari

Kuu on juba täis. Kiusatus oleks kontole koguda rohkemgi, aga asju teha lihtsalt nende tegemise pärast pole kunagi mõttekas tundunud. Aeg on loetud ning kui asjade tegemise eest piisavat autasu pole, kuuluvad nad ignoreerimisele(nagu minagi, aga selleni jõuan paari lause pärast, järgmises lõigus). See asi siin ON jäänud unarusse – nii oli juba eos ka määratud ja alati teada.
Asi on selles, et pole öelda midagi. Vale. OLEKS öelda, aga mitte midagi sulle, selle lugejale. Konkreetsed inimesed on küll fikseeritud ja korduvalt ka proovile pandud, aga dialoogil on kaks osapoolt(Nüüd jõudsin). Üksi ei ole enam dialoog. Tabav oleks siia kirjutada võrdlust üksi-dialoogi ja kaksi-dialoogi vahel või ülilennukat sünonüümi monoloogist, aga… ei viitsi.
Mingid Väärtushinnangud ja Eneseväärikus on alarmi põhja keeranud ning miljon küsivat veateadet jätnud nende alavääristamise kohta. Kuritarvitanud ma neid olen tõesti, aga tundus vajalik. See on haletsusväärne. Esimese Tahtmise alge tekkimisel oli alarm tegelikult väga hästi kuulda, aga see sai ülekirjutatud, Tahtmisega samas võistkonnas oleva Lootuse poolt. Alarmi valjenemisel suurenes Lootus võrdeliselt ja nii ta läks. Kuni tuli mängu juhus – silmad nägid asju. Kõrvad kuulsid. Andmed käisid läbi õnneks veel vaevu vireleva Ratsionaalsuse ning see siis selekteeris ja sildistas. Mingil määral sai pilt selgeks. Teatud Väärtushinnangutest, Eneseväärikusest, aga ka Lootusest on peale pikki lahinguid järgi, vaid varemed. Niikaua kuni esimesed kaks laatsaretis jõudu koguvad, lähen joon Ratsionaalsusega paar ölli – lepin kokku, millal atentaat Tahtmisele toimub ja pean aru, kuidas Lootuse veeni mulli või tilgutisse mürki süstida.

for my good old buddy i spent my last dime

•14. aprill, 2010 • Lisa kommentaar

no mis… ma tean seda lugu mingi pool nädalat… juba on ära leierdunud ikka korralikult. Leierdunud ja leierdub veel edasi. Ribadeks ära. Ribadeks isegi vähe öelda, tõenäoliselt tuleb sellest jahu ikkagi, millest kastet või pannkooke mingi, vastavalt kas õhtu või hommik, meisterdada.

JAHU ma ütlen.
Võib olla seostan lihtsalt ennast selle lauluga nii hästi? Öelge, kuidas on see võimalik, et mida rohkem hakkab raha sisse tulema seda suuremaks defitsiit sellest läheb? Ja ma ei räägi siin sissetulekute/väljaminekute suurusest – Kui raha vähe(no mis ta nüüd nii vähe on) tuli juhtus kuu viimastel päevadel ikka, et pidi söömise kategooriliselt lõpetama – sai hakkama. Sain eelmine kuu 30% palgatõusu + preemia. Preemia aitas eelmine kuu ära elada, kuid nüüd… netipank näitas juba eelmise nädala lõpus(täna on teisipäev ja 14.) kolmekohalist arvu, millest kaks kohta peale koma on. Kolm eeku!?! Ja irooniliseks muudab kogu selle loo veel miinus kontoseisu ees… Ergo raha on kuradist, pahapaha ning kõik jutud a la “Money can’t buy you…” etc. on tõsi. Jahh, ma ise ka tegelikult ei usu seda – järgmine kuu hakkan korralikuks… mida iganes ka see ei tähendaks.
Dollar kuluks ära küll.
Tollel lool on paar head kaverit ka. Üks neist. Viimasele sattusin kahtlast, päevavalgustkartvat ja juhuslikku teed pidi peale(tsss, ära kellelegi räägi).

sita(meta)foor ———[OOO]

•6. aprill, 2010 • Lisa kommentaar

Mul ei ole lihtsalt mingit kirjutamissoont. Asjad ei taha välja tulla eriti. Ja pressida ka ei taha. Kuuldavasti pidi “lihas” lõdvaks minema, kui paar komapromilli, või nii, sees. Nüüd on ka see ära proovitud. Mõndasid see aitab. Minupuhul… no otsustage ise, püüan tsenseerida nii vähe, kui võimalik – st eemaldan ainult kõige hullema porno ikkagi:

Sitt. Pask.[Tüüpiline, kui alustada ei oska kusagilt siis pane inspiratsiooniks kirja paar tabavat kakasünonüümi – stimuleerib väljaheiteosakonda.] Seest olen kuldne juba kuue eest, Vähemalt kahepealte. Vennaga. Ei saa öelda, et halb oleks olla või midagi, aga hea ka pole[Ilmselgelt oleks tahtnud ropsida tegelt.]. Keegi, […], kes ei tohiks, ideaalis, minu peale kunagi solvuda(sest vaadake, ma olen lihtsalt nii ideaalne), on seda teinud. Juhtub muidugi, Shit, nagu ikka, happens – endiselt on kõik meist liigist Homo Sapiens. Homo “Sittuv” Sapiens, Kunagi, heal päeval saame kõik üle ja elame edasi. Kena. Kena…
Tegelikult tahtsin rääkida valikutest. Nende tegemisest. Viimasel ajal on tulnud paljud inimesed välja oma valikutega, mis on pasad… Miks on pasad? Sest nad pole mõelnud nende peale korralikult enne seda, kui konkreetsed valikud juba tehtud. Jobid. Miks pole mõelnud? Ei tea, tõesti ei tea. Kui ikka enamus kaasvõitlejaist langevad, mõtled isegi, et ka sinu lõpp on tulnud. Heidad pikali ja ootad rahulikult surma. Elu lõpuni – mis, muidugi, ei ole kaugel.
Aga mille krdi pärast? MUL on käed, jalad veel otsas – suudan võidelda. Veel viimase piisani, suudan. Sittagi ma suren. Teen neile selle nii raskeks, kui suudan. JA nüüd tekibki küsimus? Kust krdi kohast tekkis mu rinna peale mingi fcking lepatriinu? Keset, peaaegu, südatalve. Kahe täpiga.
See selleks – Küsimus oli tegelt selles, et kas peale korraliku võitlust olen ma õnnelikum, kui enne või mitte? (lepatriinu ei lähe ära.) Äkki tahab mind vallutada miski, mis ongi reaalselt parem, kui minu praegune elu? Äkki ma annaks alla ja võtaksin selle omaks? Nagu paljud teised. (Lepatriinu endiselt sagib ringi mu rinnal. Perv.) Ei – mina nt pole harjunud niiiii kergesti alla andma. Vabandan, võib-olla tõesti pole ma lihtsalt piisavalt teadlik oma tunnetes – ei saa aru oma sittadest valikutest alles siis, kui on juba hilja[(!) MITTE olle]. Aga allaandmine kaalub üles kõik mugavuse, mis ma saaks kui ma lihtsalt loobuks. Loobuks kõigest, võtaks vabalt, laseks lebo, oleks niisama. (Lepatriinu lihtsalt ronib püksi. Perv. Ilgelt PERV. OOT. Nüüd õnneks lendas käele.) Tõesti. Oleks lihtne loobuda. Kas on mõtet? Äkki ikkagi lihtsalt on raske? Peabki olema. Vastasel juhul näitaks see pinge puudumist, Fakti, et ma ei anna endast isegi mitte piisavalt palju, et tunda väikestki pingutust. Mõtetu. Kust läheb piir? Keegi ei tea…
Oleks veel asju rääkida, kuid […] Kurat, see pole ka normaalne. Ma pole normaalne.[…]

Nii… Olen kaua tahtnud valikutetegemisest mingit oma arvamust välja öelda. Kahjuks on minu mõtted nagu ühekordsed papist taldrikud(winny puhhiga, jess) – kui olen ühe korra asjad valjusti läbi arutanud, siis aitab need koos ketšupi ja viimase kartulisalatitükiga, mida plastikust kahvel haaramast keeldus, ainult lõkkesse visata. Ja neid asju ON juba korra arutatud – kahjuks või õnneks.
Peale seespidist kuldamist oli muidugi vaja võtta ette kõige suurem katsumus, kõige raskem ülesanne. Feilimisest pole hullu midagi, sest proovimata jätmine oleks, pea homse päeva tulekuga ekvivalentse tõenäosusega, tähendanud selle teema puudutamise täielikku ärajäämist(võib olla oleks parem olnudki).
Teine väike asi, mis meelde tuli ning ON vaja ära proklameerida siin ja just siin, sest muidu lihtsalt unub ära, oli see, et mul on krdi palju sellest kirjutatud ikka erinevatesse kohtadesse, et ma sitt kirjutaja olen. Oma kirjaoskuse auto-arvustuse pean ka kindlasti nendest hulgalistest erinevatest nurkadest kokku koguma ja avaldama. Niipalju sitametafoore ei saa lihtsalt ühe asja kohta tegelt välja mõelda, veelvähem reaalselt kasutada – ma ikkagi OLEN kõikvõimas. FTW!